Joosep Mart Männik ITSPEA

  2020. aastaks loodud  Eesti infoühiskonna arengukavas  on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium 2013. aastal paika pannud eesmärgid, mida üritatakse täide viia lõpuaastaks. Arengukavaga käivad kaasas ka rakendusplaanid, mis sisuliselt on suure probleemi väiksemateks tegemine. Rakendusplaanis on mõne aasta peale ära jagatud mingid eesmärgid arengukavast, mis tahetakse sooritada just selles ajavahemikus. Kuvatõmmis 2014-2015. aasta arengukava rakendusplaanist. Näha on esimest alaeesmärki ja esimest meedet selle saavutamiseks. Millise eesmärgi kirjutaja oli kahe jalaga maa peal? " IKT-tooted ja -teenused annavad 20% koguekspordist. " Statistikaameti andmebaasis (Majandus -> Väliskaubandus -> Teenuste väliskaubandus -> VKT10) oli 2020. aasta seisuga Eesti kogu teenuste eksport 5 712,9 mln eurot ning info ja side teenuste oma  1 316 mln eurot, mis teeb osakaaluks 23% . Samal aastal oli kogu kauba (sama link, aga Majandus -> Väliskaubandus -> Kaupade välis

  Uus meedia  on universaalne termin, mis hõlmab endasse kõike interneti ja tehnoloogia, pildi ja heli koosmõjuga seostuvat. See on kontrastiks vanale meediale, mille alla loetakse kõik kommunikatsiooni vormid, mis tulid enne digitaaltehnoloogiat. Uueks meediaks loetakse näiteks veebilehti, blogisid, emaili, sotsiaalmeediat, virtuaalreaalsust jpm. Uue meedia tulekuga tekkis alternatiive klassikalisele ning meedia tarbimine muutus interaktiivseks. Enam polnud meedia ainult ühesuunaline voog tarbija suunas, vaid tarbijast sai ka panustaja. Uute võimaluste tekkega traditsiooniline meedia kannatas, kuid mitte ainult. Traditsiooniline meedia ei suuda uue vormiga sammu pidada Vana meedia puhul oli igal meediumil enam-vähem kindel roll. Ajalehed on uudiste jaoks, ajakirjades on kindla niši jaoks teabe- ja meelelahutustekstid, raadiost mängib muusika, uudised ja jutusaated.  Uue meediaga on rollid hägustunud. Jutusaateid kuuleb igalt poolt internetist, uudised liiguvad ka pea igas vormingus ig

  Piipar Tänapäeval ei ole sõna "piipar" enam paljuütlev. Nooremad generatsioonid kas pole piiparist kuulnud või on seda vaid mõnes teleteoses näinud. Mõni üksik äkki on ka leidnud kodust sahtlipõhjast isa vana piipari. Piipar  on väike raadiosageduse püüdja, millel on oma kood- või telefoninumber. Olenevalt piipari tüübist, saab sellele jätta kas numbri, millele peaks tagasi helistama, või hoopsiki lühikese sõnumi.  Kui tegemist on numbrilise piipariga, on sellele võimalik jätta vaid oma numbri, et teine teaks, kellele ta esimesel võimalusel helistama peaks. Selleks tuleb helistada piipari numbrile, oodata ära lühike sõnum või toon, kirjutada oma number ja vajutada "#". Kui aga peaks sõbral olema veidi uhkem seadeldis, nimelt siis alfanumbriline piipar, saab sellele ka jätta lühikese tekstsõnumi. Selleks tuleb saata e-kiri piipari meiliaadressile, mis on [piipari number]@[teenuse pakkuja].com/net. See e-kirja trükitud sõnum ilmub piipariekraanile ning selle omanik

Virtuaalabiline Virtuaalabiline on tarkvara, mis kasutab hääletuvastust, et sellele antud korraldusi täita ja küsimustele vastata.  Seda leiab pea kõikidest nutitelefonidest, eraldiseisvatest seadmetest jpm. Virtuaalabilise eelkäiaks oli 1922. aastal loodud mänguasi  Radio Rex , mis oma nime kuuldes hüppas oma majast välja. Süsteem töötas elektromagnetiga, mis õige sagedusega akustilise energia peale aktiveerus. Sellele järgnes 1952. aastal Bell Labsi poolt loodud  Audrey . See seade, mis koosnes kahemeetrisest relee riiulist ja juhtmehunnikutest, suutis tuvastada numbreid nullist üheksani. Kuigi Audrey'l polnud suurt otstarvet, oli see tõestuseks, et häältuvastust on võimalik praktiliselt teostada. Esimene nutitelefoni virtuaalabiline oli Siri.  Siri on Apple Inc'i poolt loodud virtuaalabiline, mis avalikustati 2011. aastal iPhone 4S-iga. Sellele järgnesid 2014. aastal Amazoni leiutis Alexa, Microsofti Cortana (2014) ning ka Google'i Google Assistant (2016). Virtuaalabili